Warning: Undefined variable $HTTP_SERVER_VARS in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/include/packer.php on line 14
Warning: Trying to access array offset on null in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/include/packer.php on line 14
Warning: Undefined array key "page" in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/viewtopic.php on line 7
Warning: Undefined array key "nfkasut" in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/viewtopic.php on line 25
Warning: Undefined array key "nfsalas" in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/viewtopic.php on line 26 tqhq.ee foorum - NHRA 2009 Warning: Undefined array key "nfkasut" in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/func.php on line 203
NHRA 2009Pomonas Leif Andreasson ka kirjas TAFC-ga. Tõsi, rootslased on seal enne ka kirjas olnud, kuid pole osalenud. Nüüd vist peavd seda tegema, sest üritavad oma kaupu seal mandril hoolega promoda. TF-s on jah Carter ja loomulikult Erbacher kirjas. Lex Jooni osalemine USA-s on see, mis ta igal aastal kipub olema ehk jutu tasemel.
Warning: Undefined variable $offset2 in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/func.php on line 306
25.01.2009 at 14:55
NHRA 2009Reedel oli vihm ja sõita ei saanud. Eile aga vihm küll segas, kuid PRO round saadi ikka peetud. Kahjuks jäigi välja selle ühe õnnetu sõiduga Andreasson.
TF: Mõlemad Euroopa mehed Erbacher ja Carter on ilusti eliminaatoris sees. Erbacher kuues ja Carter kolmeteistkümnes. Kui aga puud vaadata, siis eriti mugavaid vastaseid neil seal pole. Carter läheb kohe kokku Bernsteiniga ja kui peaks selle isegi võitma, siis kõrvalt paarist on tulemas Schumacher. Erbacherit ootab esimeses ringis kohe Kalitta ja noh kui aus olla, siis seal maal ju kergeid vastaseid pole üldse. Üks eurooplane ühel ja teine teiselpool puud tegelt ja eriti sume oleks kui finaalis kokku saaksid, vanad vaenlased ju ikkagi. See on aga kõigest unistus...paraku vist täitumatu.
Warning: Undefined variable $offset2 in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/func.php on line 306
08.02.2009 at 09:15
NHRA 2009Nonii, Eurooplaste jaoks selleks korraks mängud läbi. Carteri masinal oli esimeses sõidus nii kõva tireshake, et kuigi ta juhtis, läks ikka kõrvalrajale ja kohe DQ. Värin ise oli nii hirmus, et viskas dragsteri küljepaneelid minema.
Erbacher vs. Kalitta. Kuigi Kalittal oli poole raja peal probleeme ehk masin läks põlema, hoidis ikka peal ja Urs läks pakkima...
Kahju, aga see on drag racing... Praegu kannatab kogu seltskond jälle vihma pärast.
Kvalifikatsiooni kommentaarid olid sellised, et Carter pidi mitu korda pedaalima, sest selle masina eripära pidi olema pidevalt nokka rebida. Nad arvasid, et aeg oleks võinud omajagu parem tulla, kui poleks pidanud paremaga mässama.
Erbacher pidi ka korra pedaalima, kuid see pidavat lihtsalt parandatav olema. Meeskonna kommentaar oli, et nad teadsid, et neil on vaid üks kvalifikatsioonisõit. Nad teadsid ka, et selle peab kõvasti panema, sest kujutage pilti, Urs olevat tahtnud pühapäeval ka sõita
Andreasson läks peale seadega - kõik või mitte midagi. Et kas tuleb pöörane tire shake or it goes like hell. Nagu näha oli, tuli esimene variant. Igatahes loodame sealmaal neid veel näha.
Warning: Undefined variable $offset2 in /data01/virt688/domeenid/www.tqhq.ee/test/forum/func.php on line 306
08.02.2009 at 23:08
Chicago Route 66 on üks parimaid radasid: Pro Stock'is AJ 60 ft 0.967! TF 0.838, FC 0.887. 660 kiirused TF 277.15, FC 266.11.
Õhu ja raja temp olid ok, rõhk madal ja niiskevõitu, DA 2500 ft kandis. Aga Mike Edwards tegi Pro Stockis 210.08 mph, ehk polnud häda midagi.
Spencer Massey, TF uustulnuk, kes asendab Snake'i juurest Al Anabisse kolinud kauaaegset pilooti, 2x meistrit Larry Dixonit, sai esimese võidu.
JFR kaader oli korralik, Robert ka stabiilsust saanud, kõik 4 Stangi võitsid avaraundi ja Ashley R/U. Heh, 2 raundis oli 8 autost 6 Fordid! JFR'le lisaks siis Wilk ja Tasca III.
E-town on üks neljast kõige legendaarsemast rajast (lisaks Indy, Gainesville ja Pomona). Legendaarsuse varjuküljeks on see, et rada peab olema vana, ehk ei pruugi päris vastata tänapäevastele kiirustele, eelkõige pidurdusmaa pikkuse poolest. Selle raja lõpus lähebki sõidutee risti üle ja siis eramaja.
Eelmise hooaja etapil oligi Scott Kalitta KIA, mille tagajärjel viidi fuelerid 1000 jala peale, s.t. 100 meetrit rohkem pidurdusmaad. Samuti tehti E-townis pidurdusmaa upgrade: kaks turvavõrku + veetünnid.
Ning seda sai ka testitud, Top Alcohol Funny Car'i poolt ning mitte üks kord. Kõigepealt Marty Nothstein'il varjud kukkusid välja, kuid ei avanenud ja seega üle kassiliiva võrku. Peale ligi tunnist reset'i kohe järgmises sõidus rebenesid Alexis DeJoria'l varjud avamisel lihtsalt küljest ära ja seda 420 km/h juures. Mõlemad võrgud + 4 rida veetünne, esiots oli üsna sodi. Isegi kommentaator oskas järjestikuste instidentide peale vaid soiguda, et "uskumatu".
Mõlemad siiski jalutasid minema.
Muu draama oli seotud vihmaga, mille nahka läks Q4 ja kuna Q1 läks uisutamiseks, siis kvalifikatsioonijärjekord oli mitte kõige tavalisem.
Võistluspäev oli siiski midagi muud. Kriitiline oli rajavalikuõigus, vasakul rajal võideti enamus sõite.
TAFC's teadagi võitis Frank Manzo, kes on 1974.a. alates teinud u. 3500 sõitu ja võitnud üle 10 meistritiitli. Kui tema osa võtab, siis ülejäänud võistlevad teise koha peale. Samas sai kvalifikatsioonis ninanipsu Jay Payne käest, mida korvas finaalis.
PSM ja PS sõitsid väga häid aegu, aga kõrge õhuniiskuse tõttu olid kiirused pisut maas. Veeaur võtab kütusesegu koha ära. Mõlemad võidud olid holeshotid: PSM Craig Treble Suzukil 0.007 RT ja PS valitsevast meistrist ka kuusepuu saagijast meistri Jeggie 0.025 vs iga raundi kiireima Mike Edwardsi 0.038.
Funny Car'i Q oli suht lahja, uisutamine ja tehnilised probleemid. Avaraundis aga näiteks Tasca III ja hukkunud Scotti asendav Jeff Arendi vahe oli 0.0004 sek ehk 480 km/h juures 5 cm. Fuelerite puhul sellised napikad on üsna harvad. Avaraundis läksid välja ka kõik DSR autod.
Kolmandat kord oli finaalis mitmeid etappe järjest kiire olnud Ashley Force Hood, oponendiks Tony P, kes oli aastaid JFR #2 piloot s.h. 2003.a. tiitlivõit. Jällegi holeshot: 0.125 vs 0.068. Tony hetkel punkiliider.
Top Fuel: Q tulemus üsna ootuspärane ja 8 pilooti said ka 3.8 sek aja. Jällegi, kes ütleb, et kiirenduses pole juhi roll oluline?! Antron Brown tegi finaali stardis gaasile topeltvajutuse ja -0.062 punane, Larry Dixonil probleemid, aeg vaid 4.653 aga Qatari sheigile ja AJ'le järjekordne võit käes!
Pro Mod: käis ikka korralik andmine! Kommentaatoritel "Holy cow!! What a drag race!!" oli sage väljend.
PM debüüti teinud Melanie Troxel, kel on ühena vaid 14'st inimesest ette näidata nii TF kui FC võit, oli kahe Q sõidu järel P10.
Raymond Commissio blower '67 Camaroga võitis 5.856 @ 245.58 (395 km/h), mis on uus legaalse PM rekord. Outlaw rahva seas 1/8 miili tulemus 3.849/194.10 mph on ka üsna kõva.
N2O kaadrist said "Tricky Rickie" Smith ja Mike Castellana 5 sek ajad: 5.951 ja 5.942, kusjuures viimane oli bloweri vastu kaotav aeg! Kiirused muidugi tagasihoidlikumad 380 km/h kanti.
Omaette nähtus oli muidugi jällegi Brad Personett oma TT '68 Camaroga, parim aeg 5.959, mis tähendas kaotust avaraundis! Kiirus turbo "afterburnerite" jõul teadagi kõige parem 251.34 (404 km/h).
NHRA 200912. etapp, Summit Racing Equipment NHRA nationals, Norwalk, Ohio.
Hooaja poole peale jõudmist tähistav etapp on mõneti omapärane. NHRA etapp toimub seal alles kolmandat korda. Raja omanikeks on perekond Bader, kes enne olid IHRA omanikud ja Bill Sr. president. IHRA peakorter paikneb sealsamas, aga rada pole enam IHRA kodurada.
Kompleks ise on üsna korralik ja võistlejatele meeldib, et Baderid viitsivad ka vaeva näha hea show korraldamiseks.
See aasta tehti muuseas "back-half", nimelt vahetult enne võistlust pandi uus asfalt 200-400m (0-200 m on betoon). Üheks põhjuseks oli varem toimunud Super Chevy Show käigus Randy Adleri Nitro Coupe crash. Nimelt oli probleemiks raja teises pooles maapinnast rajale läbitungiv vesi. Uuel kattel on ka täiustatud drenaazh jne.
Ilm aga oli kõige kuumem senise hooaja jooksul. Palav, niiske, madal õhurõhk ja mis peaasi asfalti sulatav 50+ kraadine rajatemp. Ehk fuelerid olid nagu lehmad libedal jääl, üle finshijoone megalt spinnides @ 400++ km/h, mis liiga kõrgete mootoripöörete tõttu tehnikat lõhub.
Lisaks algas pühapäev ka 1.5 h vihmapausiga, siis tuli päike välja ja kõik hakkas aurama.
Pro Stock:
Vürtsi lisas see, et nii Summit kui Jegs baseeruvad sealsamas Ohios ehk "koduetapp". Üle väga mitme aasta võistles ka Kenny Delco.
Kvalifikatsiooni raames toimus boonusvõistlus K&N Filters Horsepower Challenge, kuhu pääses viimase aasta jooksul 8 parimat kvalifitseerujat. Peaauhinna $50,000 võitis Jeg Coughlin.
Avaraundi põhjal võib kalendrisse suure risti teha, nimelt WJ võitis holeshotiga! 99.9% on ikka nii, kvalifitseerub üsna hästi, aga siis avaraundis võtab Professorile kohase hajameelse RT ja kõik.
Üldvõitja Jason Line (Summit), kes muuseas sõitis tiimikaaslase Greg Andersoni eelmise aasta autoga!
Top Fuel:
Nii Q kui eliminaatori võitis Dixon Qatari sheigi auks, R/U Bernstein, punktiliider Antron Brown poolfinalist, Shoe suitsetas teises raundis.
PSM: Andrew Hines näitas, et hiljuti Harley'dele lisatud 20 naela ei takista võitmast.
TAD: A/Fueleriga (enam-vähem vabalthingav TF) Michael Manners kõmmutas TAD hooaja parima aja 5.201, lõpuks R/U. Force'i nooremad tütred Brittany kaotas avaraundis, Courtney jõudis poolfinaali.
TAFC: Mis muud kui Frank Manzo!
Funny Car:
Kvalifikatsiooni üllatus oli Tim Wilkersoni mitte #1 ega #6, vaid #16. Reedesed 2 sõitu läksid suitsema, laupäeva esimeses cruisas 4.48, viimane jälle suitsema. Võitjal Neffil võis muidugi tore üllatus olla, et võidab kvalifikatsiooni ja "tasuks" saab Wilki...
JFR Stangid kõik rajavalikuõigusega ülemises pooles: Neff #1, taastuma hakkav Robert #2, Ashley #5 ja boss #7.
Avaraundist said edasi kõik JFR, üllatus oli oma rahakoti peal võistleva inseneri Jim Headi võit uisutava '03 ja '07 meistri Tony Pedregoni üle.
Teises ringis oli 5/8 Fordid, poolfinaalis 3/4! See jäi ka Ashley ja papa Johni laeks, Ashley sai siiski punkiliidriks. Finaalis Tasca III (Motorcraft Ford) ja Fast Jack Beckman (Valvoline Charger).
Beckmanile siis kena 43. sünnipäeva kink, kusjuures RT oli 0.001!!!
NHRA 2009Hakkas peale siis "Western Swing" nimeline lääneosariikide turnee, mis kolmel järjestikusel nädalavahetusel külastab Denverit, Seattle'it ja Sonomat (California). Seda pidevat ratastel olekut peetakse üheks kõige kurnavamaks, samuti pole näiteks idapoolsematel tiimidel võimalik kodust varuosi tuua.
Sellest hoolimata on 20 aasta jooksul seitse korda puhas töö tehtud, mille eest antakse hari.
Samuti on see maraton üsna otsustav punktide seisukohast.
Esimene etapp siis Denveris, Mopar Mile-High NHRA Nationals. Nagu nimigi ütleb, on tegemist ligi 1800 m kõrgusel mägedes oleva rajaga, mis lisaks on ka üsna soe ehk korrigeeritud kõrgus võib olla 3 km kandis.
Kuna õhk on nii hõre, et linnud käivad jala, tuleb kasutada unikaalseid seadeid.
Näiteks kannatavad eriti vabalhingavad Pro Stockid, kaotades u 1/3 võimsusest. Stardis siduri vabastamine ei suru istmesse, vaid kukud kiivriga vastu armatuuri! Auto käiakse kaitserauast kaitserauani üle, käigukasti ülekanded, vedrustus jne. Tegelikult peaks kasutama üldsegi selle etapi jaoks spetsiaalautot. Järgmine etapp on lisaks veel merepinna tasemel hapnikurikkas metsas ehk jälle tuleb kõik ümber teha!
Fueleridki puutumata jää, lisaks võimsusekaole on faktor ka downforce oluline vähenemine, finishijoon ületatakse spinnides ning loodetakse, et varjud ikka avanevad. Mõistagi kasutatakse kiiremat bloweriülekannet, kõrgemat surveastet ja varasemat süüdet.
Rajakompleks on samas on üks paremaid, huvitava detailina on stardis 40 m pikkuselt raja alla paigutatud jahutustorustik!
Allen Johnson Stratusel sai Mopari-nimelisel etapil võidu ehk eelnev testimine läks asja ette ning "Mäekuninga" nimetus käes.
Lisaks oli võimalik sõita sel rajal esimesed 6 sek ajad, mida tervelt kuus võistlejat tegidki, esimene Greg Andersoni 6.993 @ 196.73, parim Mike Edwardsi 6.957 @ 197.71, mõlemad teadagi rajarekordid. Paraku lõppes pühapäev teises raundis -0.001 punatulega.
PSM: Finaalis jälle 2x Harley. Eddie Krawiec edestas punatule võtnud tiimikaaslast.
FC: Ron Capps Chargeril võitis nii kvalifikatsiooni (4.121 @ 297.22) kui ka finaali Ashley Force vastu. Tagajarjeks see, et nad jagavad punktitabeli esikohta. Wilk tekitas avaraundis mootoriplokki piisaval arvul aknaid, et see võiks magamistuba olla!
Üle hulga aja osales ka shassiiehitaja Grant Downing.
TF: Ka siin samale mehele (Antron Brown) nii Q kui E võit ja ka punktiliidri koha säilimine. Kvalifikatsiooni lõppkiirus 318.39 on kiiruselt 4's 1000 jalase distantsi ajastul, kusjuures bloweri rihm purunes enne finishit.
Eliminaatori finaalis oli asi kiirelt selge, nimelt Doug Kalitta lasi kohe stardis burst paneli õhku, mis aktiveerib pidurvarju.
Ette rutates võib öelda, et TF Antron Brown sai ajaloo seitsmendaks profiks, kes on puhta töö teinud, võites Denveri, Seattle'i ja Sonoma. Eriauhinnaks sai siis luua.
Võistlejad vaatavad juba mõnda aega, et Countdown läheneb, keskmikud püüavad esikümnes olla, tipud boonuspunkte andvat liidrikohta. Nüüd veel Brainerd, Maple Grove ja Indy ongi.
Seattle:
Vaid 85 m kõrgusel ja metsas asuval rajal hapnikupuudust eriti polnud, Pro Stockis parim kiirus 211.03 mph. Samas oli rajatemp kõrge ja fuelerid ootasid paremat pidamist, mistõttu suitsetati pahatihti.
TF, nagu mainitud Antron Brown, FC hooaja esimene võit Wilki Shelby Mustangile. Wilk pidi selle igati välja teenima, kuna Wally saamiseks tuli treilerile panna JFR'i Height ja Neff, punktiliider Capps ja kahekordne meister Tony P.
Pro Stockis viimasel ajal väga hästi esinenud Mike Edwards.
Sportsmanis oli vast peauudis John Force'i noorima tütre Courtney esimene võit tema esimeses Top Alcohol Dragster klassi finaalis (sõidab A/Fueleriga, mitte BAD'iga).
Sonoma, CA. (Friscost põhja pool)
Raja seisukorra kohta piisab öelda, et omanik on Bruton Smith ehk kõik on viimase peal.
Kõrgus on 4 (neli) meetrit, tiimipealikele viskab kurve kuum rada ja muutuv ilm. Näiteks hommikusest jopekandmisest võib kiiresti saada kõrvetav T-särgi ilm, tagant- ja vastutuule vaheldumine nõuab tsiklitelt 4,5,6 käigu teisi ülekandeid jne.
TF:
Avaraundis paar üllatust: Mike Strasburg edestas suitsevat Dixonit ja Joe Hartley Snake'i tiimi Spencer Masseyt. Teises raundis Mike jätkas - Lucas Oili omaniku poeg Morgan treilerile. Poolfinaalis pidi siiski oma sponsori Fram-Autolite etapil võitu üritava Cory Mac'i paremust tunnistama.
PSM:
Harleyde kaksik ei jätnud jälle teistele sõnaõigust, väidetavalt on neil 50 hj eelis Suzukide ees.
PS:
Q's olid Summiti poisid rajarekorditega esikaksikuks, Gregile 6.571 ja Jasonile 210.44.
Eliminaatoris võiks mainida Rickie Jones'i poolfinaalikohta (Quarter-Max / kereehitaja Rick Jones'i poeg). Samuti Jasoni holeshoti Jeggie vastu. Finaal oli Jasonile neljas järjestikune, kusjuures Gregi eelise aasta autoga, viimane võib-olla kahetseb seda, kuna sai ise nüüd pähe!
Funny Car:
Reedeõhtune Q2 oli 15* õhk ja mõistlikuks jahtunud rajaga, ehk otsustav voor. Kõige paremini õnnestus see 26-aastasel rookiel Matt Haganil (üks DSR kambast), kes sai esimese kvalifikatsioonivõidu 4.068/307.51. Kel Q2 õnnestus, võis laupäeval rahumeeli testida ja kummi suitsetada.
Reede aga ebaõnnestus punktiliidril Ron Cappsil ning valitseval meistril Cruzil, kes laupäevases kuumuses siiski said sisse, vastavalt #14 ja #16 ehk läksid ilma rajavalikuõiguseta kokku Ashley ja Haganiga.
Avaraundis kohe mega paarid nii punktiliidri kui esikümne jaoks. Üllatus muidugi see, et stabiilselt esinenud papa John suitsetas ilma eelarveta ja osalise graafikuga vanameister Gary Denshami vastu. Edasi said veel Neff, Cruz ja Height, Ron sai Ashleyst jagu, Tony ja Wilk ka edasi.
Teises raundis jätkas Densham kukutustööd, Height ka poolfinaali. Finaalis Tony vs Wilk, esimene lahkus punktiliidrina, teine järjestikuse Wallyga.
Eks näis, mis järgmine aasta Pro Stockis ja FC's toimub, kuna Government Motors ja Chrysler on toetuse põhim nullinud. Näiteks Pro Stockis rendimootoreid ehitav Larry Morgan teeb täiega Stangi R&D'd, järgmine aasta selle roolis.
NHRA 200916. etapp Brainerd, Minnesota. Lucas Oil NHRA Nationals.
Countdown hakkab vaikselt selgemaks saama, peale käesoleva on veel Maple Grove ja "F1 Monaco" analoog Indy. Ehk 10 koha ümbruses on põhipinge, esimesed võivad pisut testida.
Ilm tekitas tiimipealikele maohaavasid, 365 m kõrgusel olev rada oli küll kuum, niiske, libe, vihmane, liiga hea, päikesepaisteline jne. Kord läks suitsema, kord oli liiga hea pidamine ja tire shake või wheelie.
Q4 läks lisaks veel vihma nahka, mis nii mõnelegi saatuslikuks sai.
Top Fuel:
Võitis Morgan Lucas, etapi sponsori Lucas Oil'i asutaja 25. aastane poeg, ehk elu parim päev kui isa ja ema võidukarika üle annavad.
Boonuseks veel tsiklite Hector Arana võit Lucas Oil värvides Buellil ja enesestmõistetavalt samades värvides Frank Manzo Alko Funny Car'il, kellele see 83. etapivõit.
Pro Stock Motorcycle:
Huvitav, et Harley paar asja rahulikult võttis, ilmselt kardavad üldise hädakisa pärast, et ülejäänud sõidavad kolmanda koha peale. Visatakse veel kaalu otsa vms.
Junior Pippin, kes nimest hoolimata on üle 50 aastane, oli Buelliga esimeses finaalis.
Greg Anderson sai siis üle hulga aja võidu, mitmekordsel meistril hakkab pikk võidupaus ikka närvidele küll. Temale 58. võit ja Pontiacile nr. 200. Finaal oli jälle Summiti poiste vahel, Jason Line R/U.
Tippkiirused miilides (rekordiomanik Mike Edwards=ME):
Q1 204.70 ME
Q2 204.94 ME
Q3 205.35 ME
Q4 N/A
E1 206.92 ME
E2 207.43 ME
E3 208.07 ME
E4 207.53 GA
Funny Car:
Siin oli seebiooperit küll ja veel.
Esiteks Cruz ja Hight, kes peaks nagu esiotsas olema, võitlevad 10. koha pärast, samuti ka rookie Hagen DSR kambast.
Robert Hight, kes on John Force'i vanima tütre abikaasa, on viimastel aastatel olnud meistriarvestuses olnud igavene teine ja nüüd sai üldse DNQ...
Samas Cruz ja Hagen läksid E1 kokku ja Cruz kukkus teises raundis venna ohvriks.
Q3 tekkis vihmapaus enne Neff'i, kes pärast 2+ tunnist pausi sai vedada jahedal rajal konkurentsitu 4.126/304.46 ehk P1. "Autasuks" sai vastu ajasõitudes ebaõnnestunud Beckmani, kes talle avaraundis tagatulesid näitas!
Ehk papa John pidi ainsana au kaitsma, jõudes poolfinaali. P3 Ashley tiim nimelt alahindas head pidamist ja tegi juhitamatu wheelie.
Põhivärk oli punktiliidri koha üle võitleva Tony P ümber, nimelt väidetavalt rahaliste raskuste tõttu palus ta tiimipealikul oma abi koondada. Tiimipealik tegi Tony JFR #2 autona meistriks 2003 ja seejärel tuli JFR'st ära Tony'ga kaasa ja tegi ta 2007 meistriks.
Tiimipealik jäi aga lojaalseks oma abile ja lahkusid mõlemad.
Nüüd teadagi seebiooper, kui mina oleks tipptiimi pealik, siis ostaks nad üle enne kui konkurendi juurde lähevad.
Aga Tony puhul ajutise asendaja poolt, kel oli side endisega, lisaks veel valitseva meistri, tiimikaaslasest venna Cruzi CC Rahn Tobleriga, hooldatud asi töötas kuni võiduni välja! Lisaks veel punktiliider.
Eks näis, mis Indy's saab, kui järgmise aasta plaane kuulutama hakatakse...
"Big Go", aasta tähtsaim võistlus. Prestiizhi poolest F1 Monaco, Nascari Daytona 500 ja Indy500 analoog kiirenduses. Ka mitmekordse meistri CV pole täielik kui seal puudub Indy võit.
USA's on esmaspäev Labour Day ehk vaba, seega on etapp 5-päevane maraton, eliminaator on esmaspäeval, samuti on Pro klassidel 5 ajasõitu nelja asemel, s.h. 2 õhtust.
Samuti tähistab see Countdowni lõppu, klassi esikümme saab playoffi, mis selgitab meistri viimase 6 etapi käigus. Punktid praktiliselt võrdsustatakse 10'se sammuga, esimene saab 30 p. edu.
Lisaks hakkab peale "silly season", ehk järgmise hooaja uudised jms. Näiteks Top Fueli Bernsteini tiim sai lõpuks uue sponsori Coparts.com näol. Käesolev aasta on viimane Budweiseriga, kuna selle ostis ära belgia InBev, kelle firmapoliitika ei näe ette autospordi toetamist. Budi diil oli muuseas alates 1979.a. ehk 30 (kolmkümmend) aastat, pikim kogu automotospordis. Selle jooksul 6 meistritiitlit ja 1992 Gainesvilles sõidetud kõige esimene 300 mph Dale Armstrongi tuunituna.
Countdowni pääsemine oli kõige kuumem Funny Car'is, viimasele kohale kandideerisid Robert Height (JFR), Cruz Pedregon ja 26.a. uustulnuk Matt Hagan (DSR). Kahel esimesel natuke imelik situatsioon, Robert ikka "igavene teine" olnud ja Cruz üldse valitsev meister.
Kõneaine pakkumine algas juba mõni aega tagasi testimise asjus. Nimelt see hooaeg tohib testida ainult neli päeva, mis pressiteate kohaselt kehtib nii tiimi kui sõitja kohta. Samas tegi papa John vangerduse: vahetasid Robertiga autod/tiimid ära, et ta ikka esikümnesse jõuaks. Testipäev oli Johni autole neljas, aga Robertile sõitjana viies. Sellele andis ok ka NHRA racing küsimuste asepresident, mille peale kohe kisa lahti, et JFR on "võrdsem", kuna Ford on NHRA ametlik auto ja JF üldse megastaar. Tegelikult oli hoopis pressiteade ekslik, nimelt korralduses oli nelja testipäeva piir vaid tiimil, kuna testitakse ju autot, mitte sõitjat. Ehk RTFM, mitte ajakirjandust.
Indy's pidi siis Robert Cruzi edestama kahe raundiga. Vürtsi lisas, et tiimipealik Coil pidi haiglasse minema ja sai ainult telefonituuningut teha. Seetõttu vahetati autod tagasi ja Robert jälle Procki juures tagasi. Samas tuli kvalifikatsioonivõit ja ülejäänud 3 JFR Stangi esiviisikus teda aitamas.
E1: JFR valis kõik sama vasaku raja ja sobiva stardijärjekorra, et tagumised saaksid eelmiste järgi viimase hetke seadistusi teha.
John - shake, pedaal, võit, 4.283 304.19
Neff - suitsema, pedaal, võit 4.897 194.55
Robert - perfektne, võit 4.102 307.93
Ashley - ilus, võit 4.119 309.84
Ashley jäeti viimaseks seetõttu, et tal oli raskem ülesanne. Roberti vastane oli #16 hobikorras osalev ilma eelarveta shassiehitaja Grant Downing, Ashley pidi aga Roberti Countdowni rivaali Hageni elimineerima, kes ülikõvast DSR impeeriumist.
Cruz läks teises raundis papa Johni endaga kokku (78. korda!), kes ka suitsetavast Cruzist möödus. Robertil nüüd "must win" sõit Motorcraft Stangil ratsutava Bob Tasca'ga, kelle suksu väsis 200 m peal.
Poolfinaalis siis Robert vs JF, ehk tulemus ette teada, küsimus ainult kuidas võimalikult vähe marki teha. Robert teadagi ei tahtnud punatuld võtta (RT 0.146) ja paps kohe suitsema, tahtis vast rekordit teha, aga ülehindas rada.
Finaalis Ashleyga, kes pani siis $100K tasku. See on muuseas tema teine Indy võit, esimene tuli 2004.a. A/Fuel dragsteriga. Robert samas olnud järjest neljas finaalis.
Ehk JFR'il päris hea etapp, kõik neli võistlevad tiitli peale + etapivõit + kvalifikatsioonivõit.
Top Fuel
Kaheksanda Indy võidu sai valitsev meister Tony Schumacher, mis viigistab ta kõigi aegade #1 kiirendaja Don Garlitsiga, kes muuseas osales seekord Chargeriga stock klassis. Finaalivastane oli muuseas eelmise aasta kaader, ex-tiimipealik Alan Johnson + ex-mehaanikud, kelle rahastaja Qatari sheik ka kohal oli.
Üllatuseks oli punktiliidrist Q võitja Antron Browni avaraundi kaotus, samas vastane pole ka mitte #16 tase, lihtsalt seekord ajasõidud läksid kehvasti. Samas sponsorita Pat Dakin ei saanud mitte DNQ, vaid kõmmutas isikliku rekordiga #8!
Samuti jätkab "Kuldne Kreeklane" Chris Karamesines, kelle vanuseks määrati radioaktiivse süsiniku analüüsiga 80 (kaheksakümmend) aastat. Kogu maailmas pole kellelgi midagi vastu panna.
Pro Stock Motorcycle
Kvalifikatsiooni raames toimus boonusvõistlus "Ringers Gloves Pro Bike Battle" milles osalevad eelmise aasta 8 parimat kvalifitseerujat. $25K pani tasku Andrew Hines HD V-rodil.
Võitis Hector Arana Buell XB9R. Punktiliidritest Harley kaksik langes avaraundis. Võib-olla ei tahtnud võita, kuna punkte on piisavalt ning et vältida üleüldist hädakisa ülevõimu pärast. Äkki visatakse veel kaalu otsa...
Pro Stock
Kohal oli 31 tiimi ehk 16 hulka päris kõik ei saanud. Samuti lõi kaardid segi pühapäevane vihm, mis tõmbas vee peale viiendale ajasõidule.
Üllatused:
1. WJ & KJ DNQ
2. Mike Edwardsi hävitav ülekaal, edu #2 ees 0.039 sek! Sageli on 1-16 vahe väiksem!
Võitis Jeg Coughlin, kes ei lasknud end häirida alles #12 ajasõidu tulemusest, vaid näitas järjekordselt, et sõitja on ka oluline. 0.038, 0.023, 0.007, 0.024 reaktsioonid ja kolmas Indy võit.
Järgmine etapp toimub Charlotte'is põhja-Carolinas ehk Nascari südames. Nimelt Bruton Smith ehitas sinna $80M maksva maailma parima kiirenduskompleksi, mille üheks eripäraks on kahe raja asemel neli. See aasta lubatakse ka 4 x 8000 hj autot korraga kõrvuti rajale lasta. Pauk võib suht meeldejääv olla!
NHRA 2009Jäi silma TAFC piloodi Alexise E-towni crashi klipp.
Varjud on kinnitatud peaülekande külge, see purunes ja õlitas tagapidurid ära, mis 400 km/h juures kõige toredam pole. Lisaks on E-town vana rada, lühikese pidurdusmaaga, mille lõpus on üldse avalik tee ja eramaa.
Eelmine kord sai seal FC Scott Kalitta surma, mille tagajärjel tuli 1000 ft nitroautodele ja selleks korraks pandi kaks võrku ja liivatünnid.
NHRA 2009Daniel Wilkerson, Timi poeg, tegi oma teise võistluse Timi eelmise aasta autoga. Ajasõidus kenasti #8, avaraund Ron Cappsi vastu aga ei läinud nagu plaanitud:
Võitis muuseas Jeff Arend DHL/Kalitta Toyota Solaral, kes asendab eelmisel aastal hukkunud Scott Kalittat. Tiimi esimene võit ja Jeffi teine, vaid kolmes finaalsõidus.
1 2 
99.9% on ikka nii, kvalifitseerub üsna hästi, aga siis avaraundis võtab Professorile kohase hajameelse RT ja kõik.
