quote:

---

Keretinaga katmisest

Kõigepealt ajaloost.
Varasemast ajast on seda nimetatud ka tinapahtelduseks. Nimelt oli möödunud sajandi esimeses pooles toodetud autokeredel üsna laialt levinud mitmesuguste keredetailide ebatäpsuste parandamine tinapahtliga. Miks just tinapahtliga? Aga sellepärast, et sellel ajal kasutusel olnud nitrotselluloidpahtlid (NTP) ei võimaldanud paksu (üle 1 ... 1,5 mm) pahtlikihti panna. NTP on ühekomponendiline materjal, mis kuivab õhu käes suhteliselt aeglaselt. Kuivamine toimub orgaanilise lahustaja väljaaurumise teel selliselt, et peale tekib kõvem kiht kiiremini, kui alla. See kõva kiht raskendab paksus pahtlikihis alumiste kihtide kuivamist. Pahtel jääb alt "tooreks". Aja jooksul pahtel siiski kuivab, kuid võivad tekkida praod, kahanemised ja muud sellised ebasoovitavad nähtused. Tinapahtli puhul selliseid ebasoovitavaid nähte ei esine. Kui tinapahtel on maha jahtunud, siis rohkem mingit kahanemist karta ei ole. Asjale lisab "aurat" ka asjaolu, et vanasti ju nii tehti, küllap siis on hea!
Materjalid.
Tinapahtelduse juures kasutatavad materjalid ei ole samad, mida kasutatakse tinajoodise tegemisel! Keretina juures kasutatav materjal on erilise koostisega. Nimelt, kui tavaliselt on metallidel kindel sulamistemperatuur, st., et sulamistemperatuurist madalamal temperatuuril on tegu tahke ainega, kõrgemal aga vedelaga. Lihtne võrdlus veega: alla 0 kraadi C on tahke jää, üle nulli aga vedel vesi. Sellist tina oleks pleki pinnale väga raske "määrida". Vedelana voolab maha, tahkena on aga kõva ja metalli küljes kinni.
Sellepärast ongi tehtud spetsiaalse koostisega sulam, millel on kolm olekufaasi: tahke kuni mingi temperatuurini (ei mäleta täpselt, aga ca 300 kraadi). Sellest temperatuurist kõrgemal (vast 30 ... 50 kraadi) pehme, selline külma taluvõi sarnane ja edasi vedel faas. Pahteldamine on võimalik selles keskmises, pehmes faasis. Vaatasin töötoast, minul on kasutusel latid markeeringuga:BERA-SUPER LT.
Räbustaja. Räbustajana kasutan BERA-FIX, mõlemad Soome firmalt Boliden Bergsöe OY, Vantaa. Ostetud Würth poest. Räbustaja on happeline materjal (täpselt ei tea, aga arvan, et sisaldab tsinkkloriidi, tinapulbrit, võib-olla veel midagi).
Kuumutamiseks gaasipõleti. Olen kasutanud atsetüleenileeki, aga see on natuke liiga "äge". Parem on propaanipõleti. Olen proovinud ka 1000 W jootekolviga, aga seda ei soovita, kuna sellega ei saa plekki ühtlaselt kuumutada.See sobib mingi ukseserva või muu taolise tugeva koha tegemiseks. Ühtlane kuumutamine on oluline, kuna plekk läheb muidu "lainesse". Ka ülekuumutamine ei ole samal põhjusel hea.
Pintsel räbustaja pealekandmiseks. Kuna peale kuumutamist oleks hea pind üle hõõruda, siis sünteetiline pintsel ei sobi, põleb ruttu ära. Olen vahel, kui midagi käepärast ei ole, kasutanud puuvilleriiet (vanad spordisokid väga head) hõõrumiseks.
Puidust pahtellabidas. Puidust sellepärast, et tina jääb metalli külge kinni. Poes on müüa vist pöögist labidad. Mina olen ise sae peal lõiganud sobiva tüki pöögist.
Tehnika.
Määrad ära kaetava pinnaosa ja määrid külmalt, pintsliga, räbustaja õhukese kihina sellele laiali. Kuna räbustajasse on segatud tinapulbrit, siis see vajub põhja. Enne sega korralikult läbi. Siis gaasipõletiga ühtlaselt, nii, et plekk ei deformeeruks (deformeerub niikuinii!) kuumutad seni, kuni näed, et pinapulber valgub laiali, sulab. Siis olen hõõrunud pinna üle, et kõik kohad oleksid tinaga krunditud. Vajadusel annad sooja juurde. Roostekohad tuleb eelnevalt väga korralikult puhastada, muidu tina ei märga seda kohta! Siis võtad keretina lati ja kuumutad selle otsa niikaua, kuni näed, et see muutub pehmeks. Ülekuumutamisel kukub tina lihtsalt maha. Väikese harjutamisega tabab selle temperatuuri ära. Surud selle pehme tinalati otsa eelnevalt kuumutatud plekile. See tinatükk, mis on pehme jääb pleki pinnale päris ilusti kinni. Niimooni paned neid tinaplönne sinna plekile, kuni arvad et aitab. Siin ei ole vaja karta, et doseerid üle, või et on liiga vähe. Seda tina saab ära võtta ja ka vajadusel juurde panna. Siis veendud, et tina on peel pehmes olekus, vajadusel annad sooja juurde ja puidust pahtelduslabidaga pahteldad koha ära. Töö ei ole väga keeruline, aga tahab ikka vähe harjutamist. Põhihäda on plekipinna ülekuumutamine. Plekk võib jääda "lainesse" ja kogu pahteldus mõttetu.
Jämetöötluse teed pahtellabidaga. Külmalt töötlemiseks on olemas kumera tallaga sirge hambaga rasplid ja olen kautanud ka väga jämeda teraga lamellketast. Tina ummistab kõik tööriistad kiiresti!
Mida ma ise sellest tinaga katmisest arvan?
Ega see mulle eriti ei meeldi. Põhiliselt saab seda kasutada halvasti tehtud töö kinni katmiseks. Ka tehasetoodangu puhul oli see nii. Halvasti tehtud tööd peaks püüdma vältida, nii palju, kui võimalik! Näiteks põhikohad, kus olen tina leidnud on uksepostid, aknapostid, uste servad, aknaavade servad jne., kus asi ei ole mõõdus. Ka halvasti teostatud plekilappimst on hea tina kihi alla peita. Pealt jääb sile ja ei ole häbi teistele näidata.
Puuduseks on ka see, et tekib metallide paar: teras - tina. Ei hakka liigselt teooriasse laskuma, aga selles paaris tina ei kaitse mitte terast, vaid teras hakkab kõigepealt korrodeeruma! Seda küll mitte kontaktpinnast, vaid selle kõrvalt! Panen siia juurde ühe pildi detailist, mis oli Lincoln Zephiri esiakna post. Posti ja katusepleki montaaž tehases käis vist kuidagi väga algeliselt punktkeevitusega. Igal juhul oli see koht pealt kaetud paksu tinapahtli kihiga. Kohati vast 10 mm. Vahetasin selle koha välja ja tinutatud koha vastas, seespool, on kõige intensiivsem korrosioon. Kohati on pleki paksus .... 0 mm!
Käsitsi tehtud plekksepatöö ei ole kunagi päris sile. Räägitakse küll legende, et keegi oli teinud nii sileda pinna, et ainult kiht pritspahtlit peale ja sile! Olen selle alaga tegelenud juba 1977. aastast alates ja otsinud häid plekkseppi, et nendelt õppida. Nii häid mehi pole küll siiani leidnud.
Tänapäeval on olemas head viimistlusmaterjalid, samuti metallipinna korrosiooni vastu kaitsmiseks. Mõnemillimeetrises pahtlikihis ei näe mina küll mingit probleemi. Ülejäänu võiks olla plekksepa töö.



Terv. Autorestauraator

---

quote:

---

PLEKI PAIKAMINE

AUGU LÕIKAMINE

Puurimine



Tikksaega väljasaagimine



Servade puhastamine





LAPI VALMISTAMINE



Plekile vajaliku kuju (kumeruse) andmine:

a. mehhaaniliselt, alused (puit, pehme metall, kummi, liivamatt)



b. termiliselt, servade kuumutamisega



Lapi märkimine



Lapi väljalõikamine (käärid, servade silumine, servade mõõtu lõikamine lamellkettaga)[/size]



Lapi sobitamine



Punktimine e. "traageldamine"



Kontrolli tasapinnalisust!



Keevitamine: lühikesed lõigud, kiire jahutamine suruõhuga



Kontrolli, kas keevitasid läbi!



Keevitamine "tõmbas" pleki kõveraks



Õmbluse puhastamine



Puhasta ka teiselt poolt!



Õmbluse "venitamine" e. pinnimine



NII LIHTNE SEE ONGI!



Koostas: Märt Aarne
Autorestauraator, Kurtna 2006

---